Viimane vaatus

Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Elu on kaduv "kunst" - etendus, kus meil on oma roll. Need, kellel sõnad on peas, jõuavad edasi, teised aga jäävad järgmist poolaega ootama. Küll aga pole meil tegelikult kellelgi aimu, mis stsenaarium meile valmis on kirjutatud. Või kas üldse? Isiklikult eelistan improviseerida, et jääda endaks ega mängida kedagi teist või teise kirjutatud rolli. Võltsglamuur aga pole minu jaoks ja maske ma ei armasta.
Täna õhtul: "Näitemäng kahele". Säran oma rollis sisukalt ja veatult ning ambitsioonikalt. Publik on joovastuses, kuid see on vaid pelgalt illusioon. Ka publik on vaid hulk näitlejaid, kes mängivad oma osa. Nad ei jumalda sind tegelikult, vaid on kadedad ja silmakirjalikud. Meil ei olegi neid vaja. Las täna olla see "Näitemäng kahele" vaid meie jaoks. Saal on tühi, kuid ma mängin. Nii tõsiselt kui vähegi saab. Kostüümita, maskita, grimmita. Mängin iseennast. Mängin sulle, et sa saaksid aru, kes ma tegelikult olen. Kisun ennast viimse hingesopini alasti.
Maailm on mind igatsenud, nutnud kibedaid pisaraid ja ma nutsin talle vastu. Keegi on varastanud taeva. Aga ma kuulen seda, tunnen peaaegu taeva lõhna, kuid ei näe seda. Kuid ma tean, et see on lähedal. Kuidas võidelda sellega, mida sa ei näe? Ma ei saa maailmale tagasi anda tervikut taevast, kui pole saanud osakest sellest omale.
Ma ei taha lõpmatuseni mängida eelviimast vaatust. Tahan lõppvaatust - pinget, ootust, ovatsioone, rõõmupisaraid, aplausi. Sealjuures säilitan väärikuse ega pole absoluutselt sentimentaalne. Kõik on vaid ülla eesmärgi nimel. Kuidas saaksingi tundma taevast, kui ma pole seda maailmale tagasi andnud?

Unwritten

Mul puudub vorm, olen vormitu, üleskirjutamata. Sa ei tea mu mõtteid kui läbi veiniklaasi joonistan oma mõtete värvides seinale ebamäärase kuju. Soditud sein on vait. Küllap on ennegi tema peale soditud. Seinalt hõngub olematute uitmõtete kargus kaugemale, eemale ära. Kellegi juurde. Sinu juurde. Aga ma ei armasta proosat. Jäise pilguga kükitan oja ääres ja vaatan kalgilt vettekukkunud pudelikorki. Sa roostetad. Tasuks selle eest, et oled olnud terav ja isekas. Saamatuse tasu on takerdumine. Varsti oledki sama vormitu kui Mina.

Back to basics

Ring saab kohe täis ja edasi saab ainult algusesse. Aasta lõppedes vaatame tahtmatult tagasi sellele, mis on olnud, mis on tehtud ja mis on tegemata jäänud. Sellel aastal on tegelikult teisiti. Palju rohkem teistmoodi, kui oli aasta või kaks tagasi. Võin öelda, et see oli üks raskemaid aastaid minu elus ja elutarkust tõi see juurde kindlasti rohkem kui aasta võrra. Olen täiskasvanuks saanud. Ja just seepärast ei vaata ma tagasi. Ei leiuta uuesti ratast ega tunne süümepiinu selle pärast, mis oleks võinud olla. Ei mõtle inimestele, kes võiks praegu olla mu kõrval, sest mõtlen neile, kes ON minu kõrval - nüüd ja praegu.

Minu lugupidamist ei ole lihtne ära teenida ja olen endale lubanud, et ei raiska enam minutitki oma elust inimestele, kes on hoolimatud, isekad ja sisutühjad. Mida rohkem te omaette olete ja teisi nende omadustega nakatate, seda parem kõigile. Ja mõelge hoolikalt järele, enne kui ütlete, et tunnete mind. Need, kellele olen näidanud oma tõelist mina, võin ma kahe käe sõrmedel üles lugeda ning SINA, kelle iseloomuomaduste hulka eelnimetatud kuuluvad, see ei ole.

Koerale tõotati rasket Koera aastat ja kuigi ma horoskoopidesse ei usu, oli see ometi nii. Lahkuminek, konfliktid ja arusaamatused nii töös kui ka isiklikus elus. Need paratamatult muudavad su mõtlemist ja eesmärke. Teevad haiget, aga teevad ka tugevamaks ja targemaks. Vead on need, mis õpetavad ning nendest õppimata jätmine on kõige suurem viga. Kuid ometigi on iga halba asi millekski hea.

Aasta on toonud minu ellu uusi inimesi, uusi põnevaid sündmusi, uusi teadmisi, mis panevad vaatama elu/asju/inimesi hoopis teisest küljest. Nii mõnedki tõekspidamised on saanud uue tähenduse. Sa ei pruugi unustada, aga õpi andestama ja liigu edasi. Ära vaata tagasi ega raputa soola vanadele haavadele. Lase neil paraneda, armid jäävad niigi olnut meenutama. Tea oma väärtust ja ära lase kellelgi, kes sind ei tunne, selle üle kohut mõista ning seda alla viia.
Ole lapsemeelne lapsikuks muutumata ja oska teha nalja iseenda üle. Ahastav on vaadata, kuidas inimesed su ümber üritavad "suureks saades" muutuda tõsiseks ja tähtsaks, unustatakse tunda rõõmu väikestest asjadest, sest everything counts in large amounts.

Haiget saades sulgud tihtipeale endasse ja kaotad usu armastusse ning usaldusse. Ei ole minagi erand, kuid ehk esmakordselt elus tundsin ennast nii lööduna ja väärtusetusena. Need tunded omakorda kiskusid mind kuskile tühja ja musta auku, kust välja pääseda oli suur ja raske töö. Igapäevasteks kaaslasteks naeratuse, hea tuju ja tahtejõu asemel said masendus ja pisarad. Olen läbi elu olnud optimist ja uskunud, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab ning see on kummalisel kombel ka aidanud. Nõudis küll suurt pingutust, aga aitas ka seekord hädast välja. Mõtete ja tahtmise tugevus on suurem kui me arvatagi oskame. Õppisin ennast kõrvalt nägema ja kõige jubedam vaatepilt on näha kõrvalt, kuidas elurõõmus inimene teadmatult või teadlikult hävitab ennast ja närtsib. Sellist "musta auku" ei soovi ka oma vaenlasele mitte.

Kogu see valu aga ei suutnud hävitada lootust. Lootus ei ole lohutus, vaid edasiviiv jõud. Lootuseta pole ka usku. Kui pole usku, pole ka armastust. Pole tõelisi tundeid. Aga need on olemas. Usun endiselt, et on olemas tõeline armastus. Armastus, mis põhineb usaldusel ja austusel. Armastus, mis põhineb vabaduses, mitte kohustustes. Armastuses, kus ei loobita sõnu ja lubadusi, vaid iga päev meie endi tegudes on selle siiruse tõestuseks. Armastus, mis ei kaota sind sõprade jaoks, vaid teeb neid õnnelikuks, sest SINA oled ju õnnelik ja tahad seda õnne ka nendega jagada. Vaid koduseinte vahele lukustatud armastuse õnn on pelgalt illusioon, milles elamine pole õnn, vaid vangistus.
I wanna be treated as a queen, so i could treat him as a king, as he is.

Õppetund elust, millesse ma varem ei uskunud, ongi see, et kõik siin elus juhtub põhjusega. Kõigel on omamoodi seos ja ma pole leidnud veel situatsiooni, mis seda reeglit ei kinnita. Algul sa seda põhjust ei näe, kuid hiljem mõistad hästi, milleks see hea oli.

Lõppev aasta on andnud mulle kinnitust ja usku asjadesse, mis tunduvad olevat kaduv väärtus tänapäeva ühiskonnas. Näha, et sul on olemas tõelised sõbrad, kes on sinu jaoks alati tingimusteta olemas, on ülim tunne, mida ei anna millegagi võrrelda. See väärtus on kallim kogu maailma varandusest. Need on inimesed, kes teavad tõelist sind, kogu oma hiilguses. Teavad sinu nõrkusi ja muudavad sind tugevamaks, teavad sinu saladusi ja hoiavad neid. Kui sa naerad, on nad sinuga ja kui sa oled kurb, hoiavad nad sul käest ja nutavad koos sinuga. Sõbrad, kelle juurde oled nõus minema kasvõi keset ööd, kui nad sind vajavad. Sõbrad, kelle jaoks leidub su külmkapis alati veini ja juustu:). Sõbrad, kellele sa oled öelnud valehäbita, et armastad neid. Neile inimestele kuulub minu kõige suurem usaldus ja lugupidamine ja nad teavad väga hästi, kes nad on ka nimesid nimetamata.

Ehk olen isekas, et ei soovi teile ilusaid jõule ja vana-aasta lõppu, aga need on kõigest pühad, mis tulevad ja lähevad, aga ei jää. Ma tahan teile öelda, et armastan teid, siiralt ja isetult, ja ma soovin, et kõik tulevad aastaringid tooksid teile topeltkoguse seda rõõmu ja hingerahu, mida on mulle andnud teadmine, et mul olete TEIE. Hoidke neid soove oma südames, need on jäävad aastaringidest hoolimata.

Alati teie,
Evelyn

Hiirelõks ehk surnud koera matused

The chase is better than the catch. Tõsi ta on. Me kõik mängime või vähemalt oleme mänginud kassi-hiire mängu ja meile see meeldib. Oleme me siis jahtijad või jahisaagid, see ei omagi tähtsust. Oluline on mäng selle hetkes ja kogu oma adrenaliinivoolus. Oskus mängida ongi see, mis teeb meid atraktiivseks. Instinkt jahtida ja vallutada algab juba sünnihetkest. Esimesed konkreetsed sammud selleks tehakse juba lasteaias või hiljemalt algkoolis. Siis küll tõepoolest ka ainult mängitakse, kuid mida aeg edasi, seda tõsisemalt. Täiskasvanuks saades omandab mäng uued reeglid ja sihid. Enam ei mängita kiiruse, vaid kavaluse peale. My milkshake is way better than yours. Alati ei tähista kaunis välimus jahihooaja algust, vaid pigem see MISKI - täiesti seletamatu. Midagi seesugust, mis kokkupuutel inimesega jätab sulle kustumatu mulje ja tekitab vajaduse seda inimest lähemalt tundma õppida, ehk siis lühidalt - jahtida. Kuid milline on meie jahi eluline eesmärk? Kärsitumad ja pinnapealsed koguvad "trofeesid", tõeline jaht aga on üllamate eesmärkidega. Pealegi nõuab viimane kannatlikust ja eesmärgi kindlust ning selget sihtmärki, kuhu "riiulile" see jahisaak sinu elus paigutub. Siinkohal võib teemat jällegi erinevatest aspektidest vaadelda. Parimast jahisaagist ei tehta topist, vaid püütakse ta kaaslaseks, kes aja jooksul "kodustub", kuid mis iial ei kaota metslase hinge ning annab pidevalt märku, et tegelikult sinu jaht ei ole veel kaugeltki läbi. Sa pead nägema kaua ja kannatlikult vaeva, et ta ka nurru lööks. Ja mida kõike sa pole valmis selle nurrumise heaks tegema. Kuid see on suur töö, mille juures murduvad tugevamadki. Ja nurrumine lakkab, lihtsalt ei viitsita enam. Kõik mänguasjad on samad ja see on ju tüütu. Päriselus kutsutakse seda rutiiniks. Inimene on oma harjumuste ohver. Milleks näha veel vaeva, kui kassil on hiir juba püütud. Nüüd mängib natuke ja sööb ära, varsti uue jahile. Suhtemaailmas võime mängida umbes sama mängu, ainult siin hiiri ei sööda, siin ainult mängitakse lemmikuga ja kui tüdinetakse, siis lükatakse nad kõrvale ja otsitakse uus. Aga on veel üks variant. Hiirega mängitakse, tüdinetakse, aga kõrvale ei panda. Kust, kurat, ma uue hiire saan, kui mul tuleb tuju mängida või hea peremees olla? Mängime hiirelõksu. Suhet, mis on ennast ammendanud, kuid lootuses, et äkki siiski midagi muutub, ei lasta sellest lahti. Endiselt oodatakse vastaspoolelt üllaid tegusid, kuid vastuandmisest hiilitakse kõrvale. Kui üllad teod aga tulemata jäävad, kirjutatakse need koheselt hoolimatuse ja ükskõiksuse arvele ning näritakse üksteise hinge samal ajal kõike seda otsast peale jätkates. Hetkelised hellusmomendid jätavad sealjuures eriliselt mõru järelmaitse. Probleeme sügavuti ei analüüsita, sest ühe- või lausa mõlemapoolselt eitatakse omamoodi probleemi olemasolu. Inimestel on tekkinud teineteise suhtes omandiinstinkt ja üksteist võetakse iseenesestmõistetavalt. Kuna aga suhetesse tekkinud rutiin ja omanditunne ei ole ajutised nähtused, vaid salakavalalt ajapikku aina süveneva loomuga, siis mul on kahju, aga te olete omadega väga keerulisse labürinti jõudnud ja üksteist eksiteele viies te sealt välja ei jõua. Lämmatate üksteist mõistmatuse ja just selle sama rutiiniga, mille te olete isekuse, möödarääkimiste ja mugavuse tõttu oma suhtesse loonud. Säravate silmade taga on võlts naeratus, hambad ristis tammud edasi, kuid edasi ei jõua, sest tegelikult tammud sa ühe koha peal. SSDD. Sa lohistad rihma otsas koolnud koera, kes enam ei haugu, ei tee trikke, ei mängi surnut - ta ONGI surnud! Lahendus? Mata ta maha ja lase kadunukesel rahus puhata, nii jääb temast vähemalt ilus mälestus.