Hiirelõks ehk surnud koera matused

The chase is better than the catch. Tõsi ta on. Me kõik mängime või vähemalt oleme mänginud kassi-hiire mängu ja meile see meeldib. Oleme me siis jahtijad või jahisaagid, see ei omagi tähtsust. Oluline on mäng selle hetkes ja kogu oma adrenaliinivoolus. Oskus mängida ongi see, mis teeb meid atraktiivseks. Instinkt jahtida ja vallutada algab juba sünnihetkest. Esimesed konkreetsed sammud selleks tehakse juba lasteaias või hiljemalt algkoolis. Siis küll tõepoolest ka ainult mängitakse, kuid mida aeg edasi, seda tõsisemalt. Täiskasvanuks saades omandab mäng uued reeglid ja sihid. Enam ei mängita kiiruse, vaid kavaluse peale. My milkshake is way better than yours. Alati ei tähista kaunis välimus jahihooaja algust, vaid pigem see MISKI - täiesti seletamatu. Midagi seesugust, mis kokkupuutel inimesega jätab sulle kustumatu mulje ja tekitab vajaduse seda inimest lähemalt tundma õppida, ehk siis lühidalt - jahtida. Kuid milline on meie jahi eluline eesmärk? Kärsitumad ja pinnapealsed koguvad "trofeesid", tõeline jaht aga on üllamate eesmärkidega. Pealegi nõuab viimane kannatlikust ja eesmärgi kindlust ning selget sihtmärki, kuhu "riiulile" see jahisaak sinu elus paigutub. Siinkohal võib teemat jällegi erinevatest aspektidest vaadelda. Parimast jahisaagist ei tehta topist, vaid püütakse ta kaaslaseks, kes aja jooksul "kodustub", kuid mis iial ei kaota metslase hinge ning annab pidevalt märku, et tegelikult sinu jaht ei ole veel kaugeltki läbi. Sa pead nägema kaua ja kannatlikult vaeva, et ta ka nurru lööks. Ja mida kõike sa pole valmis selle nurrumise heaks tegema. Kuid see on suur töö, mille juures murduvad tugevamadki. Ja nurrumine lakkab, lihtsalt ei viitsita enam. Kõik mänguasjad on samad ja see on ju tüütu. Päriselus kutsutakse seda rutiiniks. Inimene on oma harjumuste ohver. Milleks näha veel vaeva, kui kassil on hiir juba püütud. Nüüd mängib natuke ja sööb ära, varsti uue jahile. Suhtemaailmas võime mängida umbes sama mängu, ainult siin hiiri ei sööda, siin ainult mängitakse lemmikuga ja kui tüdinetakse, siis lükatakse nad kõrvale ja otsitakse uus. Aga on veel üks variant. Hiirega mängitakse, tüdinetakse, aga kõrvale ei panda. Kust, kurat, ma uue hiire saan, kui mul tuleb tuju mängida või hea peremees olla? Mängime hiirelõksu. Suhet, mis on ennast ammendanud, kuid lootuses, et äkki siiski midagi muutub, ei lasta sellest lahti. Endiselt oodatakse vastaspoolelt üllaid tegusid, kuid vastuandmisest hiilitakse kõrvale. Kui üllad teod aga tulemata jäävad, kirjutatakse need koheselt hoolimatuse ja ükskõiksuse arvele ning näritakse üksteise hinge samal ajal kõike seda otsast peale jätkates. Hetkelised hellusmomendid jätavad sealjuures eriliselt mõru järelmaitse. Probleeme sügavuti ei analüüsita, sest ühe- või lausa mõlemapoolselt eitatakse omamoodi probleemi olemasolu. Inimestel on tekkinud teineteise suhtes omandiinstinkt ja üksteist võetakse iseenesestmõistetavalt. Kuna aga suhetesse tekkinud rutiin ja omanditunne ei ole ajutised nähtused, vaid salakavalalt ajapikku aina süveneva loomuga, siis mul on kahju, aga te olete omadega väga keerulisse labürinti jõudnud ja üksteist eksiteele viies te sealt välja ei jõua. Lämmatate üksteist mõistmatuse ja just selle sama rutiiniga, mille te olete isekuse, möödarääkimiste ja mugavuse tõttu oma suhtesse loonud. Säravate silmade taga on võlts naeratus, hambad ristis tammud edasi, kuid edasi ei jõua, sest tegelikult tammud sa ühe koha peal. SSDD. Sa lohistad rihma otsas koolnud koera, kes enam ei haugu, ei tee trikke, ei mängi surnut - ta ONGI surnud! Lahendus? Mata ta maha ja lase kadunukesel rahus puhata, nii jääb temast vähemalt ilus mälestus.