Oma vanavanemaid näen ma viimasel ajal üha harvemini. Suures osas võib panna selle vahemaa ja töö ja kõige muu süüks. Tegelikult ehk mõneti ka otsitud vabandused ka iseenda laiskusele. Kuid seekord tuli südametunnistus ise appi ja süda ütles, et tahan vähemalt päevaks eemale sellest, milles ma elan. Eemale närvilisest linnasaginast ja mind ümbritsevatest inimestest, et teha suurpuhastus oma mõtetes ja luua selgust oma eesmärkidesse ja soovidesse. I wanna go home...
Lapsena on maakodu kindlasti palju enampakkuvam kui linnakodu. Lastena kardame me asju palju vähem. Äsjajäätunud tiik, pime metsavahetee, kurjad naabrikoerad, tige naabrimutt - miski ei takistanud. Kõik sai järeleproovitud, sest tunne ütles, et midagi ju ei juhtu ja siis kindlasti kohe ei juhtu, kui ei proovi. Ja kas sa näed, elus olen siiani, suhteliselt ühes tükis ka. Mida suuremaks aga saad, seda enam hakkad kaalutlema ja mõtlema, kas peaks tegema või mitte, mis on sobilik või sünnis ja mis mitte. Järsku on see kõik nii oluline ja sama järsku tekivad ka kõikvõimalikud mured. Asjad, mis varem pähegi ei tulnud, et see võiks ühel päeval peavalu valmistada.
Kodukandis ringi vaadates tundub kõik nagu sama, ent miski on sootuks erinev. Raskusteta leian üles koha, kus mulle lapsena meeldis tihti käia. See koht oli nii vaikne, et seal seistes võisid kuulda vaid oma mõtteid ja olla täiesti üksi. Just see, mida ma vajasin. Kuulata nii oma südame kui ka mõistuse häält. Ja ühtäkki ma mõistsin, et olen lõpuks suureks saanud, täiskasvanuks. Minust on saanud see kaalutlev inimene oma hirmude ja muredega, ent mis kõige olulisem - mõistusega. Hetkeks oli justkui valus ja kurb, sest mõistad, et lapsepõlv on lõplikult läbi saanud. Üks etapp siin elus on möödas ja see ei kordu enam. Kuid iga lõpp on millegi uue algus. Paljud küsimused said järsku vastuse.
Inimestena jääme sünnist surmani täpselt selleks kellekski, kelleks meid loodud on. Me oleme kõik unikaalsed. Meid mõjutavad elus paljud sündmused ja inimesed, kuid kõige rohkem mõjutavad meie enese teod ja missuguse mulje me endist seeläbi jätame. Tuleb ka ette tegusid, mida me tegelikult teha ei taha, kuid oleme siiski sunnitud neid tegema. Ent elu ongi selline. Ettearvamatu. Lapsena me sellest ei mõtle, sest kõik on suhteliselt enesestmõistetav. Elus on asju, mida me ei mõista, aga ajapikku õpime nendest aru saama. Samuti on asjad, millega me ei suuda leppida, isegi kui mõistame. Ja nii mõndagi jääb mõistmatuks kogu eluks ning meie suutmatus sellega leppida viib selleni, et õpime ja otsime vastuseid kogu elu. Mõned meist loovad ise küsimustele meeleheitlikke vastuseid, peaasi, et oleks selgus, et oleks vastused, et oleks mõistmine, kuid see on kõigest illusioon. Sellest kasvavadki välja iseteadvad inimesed, kes arvavad endid olevat piisavalt kompetentsed teisi õpetama, kuid vaid seniks, kui nende "kaardimajake" kokku kukub. Ja seekord ei purune mitte illusioonid, vaid reaalsus. Siis saavad nad oma elult vastuse, mis mõjub tõenäoliselt laastavalt.
Elu on nagu teater: maskid, kostüümid, dekoratsioonid. Paljud elavad ka päriselu nii, sest maski tagant ei näe ju keegi su tõelist palet, uhked kostüümid väljendavad suursugusust ja dekoratsioonid head elujärge. Aga see siin on päriselu ja pärisinimesed ja päristunded. "Lava taha" piiludes võib näha üsna kurba pilti: maskita nägudes peegeldub enesekindlusetus, tühjus, isikupäratus ning isegi hirm. Need aga, kes maski ei kanna ja julgevad elule silma vaadata, on kuidagi ilusad. Sarmikad oma enesekindluses. Nad teavad, et elu on mäng, aga teevad ise reegleid ja mängivad nende järgi, ausat mängu. Nende elu ei pruugi alati lihtne olla, kuid olles ausad enda ja teiste vastu on neil imeline oskus paljastada maskides nägusid. Neid kas armastatakse või vihatakse, aga nad ei jäta kedagi ükskõikseks.
Armastan teatrit, kuid mitte nii palju, et muuta seda osaks oma elust.
