Vägisi sundis mõtteid aretama loetud artikkel sellest, kuidas Anu Saagimi arvates peaks lapsed õppima juba lasteaias, et kohaneda varakult õppimisrutiiniga. Tema arvamus sai ka vastukaja mitme lapse emalt, näitleja Piret Kaldalt, kelle arvamuse kohaselt tuleks lapsele anda aega olla laps ning lapsepõlv kui selline siiski alles jätta.
Me oleme ise loonud enda ümber ühiskonna, mis üha enam põhineb konkurentsil ehk tugevam jääb ellu. Tugevuse all küll ei saa enam mõista füüsilisi võimeid, infoajastul on trupideks kontaktid, kiirus ja kavalus. Teadmistega ainuüksi ei hakka midagi peale, kui puudub oskus teadmisi õigel ajal ja õiges kohas kasutada. Kes ees, see mees. Mis minu käes, see minu oma. Üks ja ainus – halastamatu konkurents.
Lastena teistega koos mängides, vähemalt minu lapsepõlves, õpetati meid siiski üksteisega asju jagama ja omavahel kenasti käituma. Enesekehtestamisest ja teiste ületrumpamisest polnud juttugi. Mänguasjade valikus domineerisid samuti pigem kas üdini lapselikud või jällegi arendavad mänguasjad. Nukud, pallid, ehitusklotsid, lauamängud ja muu selline olid au sees. Praegune mänguasjade valik kaubandusvõrgus ajab aga hirmujudinad peale. Kõik eelpool nimetatu on seal samuti olemas, ent samuti ka suures valikus erinevaid mängurelvi ja muud sarnast.
Tõsi ta on, et me ei saa nö mängitud vägivalda elust välja lõigata, see jõuab meieni läbi televiisori, kino, arvuti jne. Aga meie kätes on kõik olemas, millega saame seda vajalikul määral laste jaoks piirata, alustades kasvõi enda eeskujuga. Kõige „kroon” on muidugi hiljuti ka telest ja ajakirjandusest läbi käinud ja suure kriitika osaliseks saanud lastele mõeldud kasiinokomplekt. JOHHAIDII, ütlen ma selle peale ja tsiteerin, nimesid nimetamata, ühte avaliku elu tegelast, kes küsis, et kas järgmisena tuleb lastele ka oma baari- ja bordellikomplekt?
Vanemate kiire elutempo ja väheste valikuvõimaluste juures jääb laste lapsepõlv aina lühemaks. Et voolida oma võsukesest see ideaalilähedane läbilöögivõimeline maailmakodanik, otsustatud luua piltlikult öeldes konkurentsipõhiseid liivakaste. Laste vaba aeg on vähem või rohkem läbimõeldult ära sisustatud, et neid varakult suunata tegema mingeid valikuid, millest lastel endil pole aimugi, ent nad on mõjutatavad. Vähestel lastel on tänapäeval õnn veeta vähemalt 4-5 esimest eluaastat koduses keskkonnas vanemate seltsis ning nautida lihtsalt lapseks olemist. Nautida seda, mida hiljem elus enam kunagi nautida ei ole võimalik. Et poleks keelatud olla lapsemeelne ja tunda rõõmu pisikestest asjadest. Kõik lapsena allasurutud ja keelatud tunded väljenduvad varem või hiljem täiskasvanuna ning lapsepõlve keelamine kui selline sünnitab ühiskonnas ainult aina rohkem kibedaid ja enesekeskseid inimesi, halvemal juhul lausa perverte. Nad ei tunne rõõmu väikestest asjadest ega kibele midagi jagama, sest maast madalast on ju räägitud, et everything counts in large amounts. Vastupidine variant on samuti olemas - jagada heldelt, aga midagi sellist, mis ühiskonna silmis just helduse mõtet ei kanna.
Jätame siinkohal arutlemata teemal, mis eesmärgiga lapsi viimasel ajal siia ilma tuuakse. Uued ja"huvitavad" versioonid käivad samuti piisavalt tihti meie ajakirjandusest läbi ning need on kaugel iibetõstmise huvidest.
Olen kindel, et nii mõnedki lapsevanemad võtavad minu kirjutise suhtes kriitilise seisukoha põhjusel, et ma ise ei ole lapsevanem. See on teie õigus. Ent mul on olnud õnn kogeda tõelist lapsepõlve ja teades, mida see tähendab, soovin seda õnne ka kunagi oma tulevasele lapsele.
Me oleme ise loonud enda ümber ühiskonna, mis üha enam põhineb konkurentsil ehk tugevam jääb ellu. Tugevuse all küll ei saa enam mõista füüsilisi võimeid, infoajastul on trupideks kontaktid, kiirus ja kavalus. Teadmistega ainuüksi ei hakka midagi peale, kui puudub oskus teadmisi õigel ajal ja õiges kohas kasutada. Kes ees, see mees. Mis minu käes, see minu oma. Üks ja ainus – halastamatu konkurents.
Lastena teistega koos mängides, vähemalt minu lapsepõlves, õpetati meid siiski üksteisega asju jagama ja omavahel kenasti käituma. Enesekehtestamisest ja teiste ületrumpamisest polnud juttugi. Mänguasjade valikus domineerisid samuti pigem kas üdini lapselikud või jällegi arendavad mänguasjad. Nukud, pallid, ehitusklotsid, lauamängud ja muu selline olid au sees. Praegune mänguasjade valik kaubandusvõrgus ajab aga hirmujudinad peale. Kõik eelpool nimetatu on seal samuti olemas, ent samuti ka suures valikus erinevaid mängurelvi ja muud sarnast.
Tõsi ta on, et me ei saa nö mängitud vägivalda elust välja lõigata, see jõuab meieni läbi televiisori, kino, arvuti jne. Aga meie kätes on kõik olemas, millega saame seda vajalikul määral laste jaoks piirata, alustades kasvõi enda eeskujuga. Kõige „kroon” on muidugi hiljuti ka telest ja ajakirjandusest läbi käinud ja suure kriitika osaliseks saanud lastele mõeldud kasiinokomplekt. JOHHAIDII, ütlen ma selle peale ja tsiteerin, nimesid nimetamata, ühte avaliku elu tegelast, kes küsis, et kas järgmisena tuleb lastele ka oma baari- ja bordellikomplekt?
Vanemate kiire elutempo ja väheste valikuvõimaluste juures jääb laste lapsepõlv aina lühemaks. Et voolida oma võsukesest see ideaalilähedane läbilöögivõimeline maailmakodanik, otsustatud luua piltlikult öeldes konkurentsipõhiseid liivakaste. Laste vaba aeg on vähem või rohkem läbimõeldult ära sisustatud, et neid varakult suunata tegema mingeid valikuid, millest lastel endil pole aimugi, ent nad on mõjutatavad. Vähestel lastel on tänapäeval õnn veeta vähemalt 4-5 esimest eluaastat koduses keskkonnas vanemate seltsis ning nautida lihtsalt lapseks olemist. Nautida seda, mida hiljem elus enam kunagi nautida ei ole võimalik. Et poleks keelatud olla lapsemeelne ja tunda rõõmu pisikestest asjadest. Kõik lapsena allasurutud ja keelatud tunded väljenduvad varem või hiljem täiskasvanuna ning lapsepõlve keelamine kui selline sünnitab ühiskonnas ainult aina rohkem kibedaid ja enesekeskseid inimesi, halvemal juhul lausa perverte. Nad ei tunne rõõmu väikestest asjadest ega kibele midagi jagama, sest maast madalast on ju räägitud, et everything counts in large amounts. Vastupidine variant on samuti olemas - jagada heldelt, aga midagi sellist, mis ühiskonna silmis just helduse mõtet ei kanna.
Jätame siinkohal arutlemata teemal, mis eesmärgiga lapsi viimasel ajal siia ilma tuuakse. Uued ja"huvitavad" versioonid käivad samuti piisavalt tihti meie ajakirjandusest läbi ning need on kaugel iibetõstmise huvidest.
Olen kindel, et nii mõnedki lapsevanemad võtavad minu kirjutise suhtes kriitilise seisukoha põhjusel, et ma ise ei ole lapsevanem. See on teie õigus. Ent mul on olnud õnn kogeda tõelist lapsepõlve ja teades, mida see tähendab, soovin seda õnne ka kunagi oma tulevasele lapsele.
