Gorgod - vanakreeka mütoloogias naiskoletised, kelle tunnuseks juuste asemel maod ning kelle vaatamine muutis igaühe kiviks. Medusa loost vähemalt teavad teist ehk nii mõnedki. Aga eks müütidel oli/on alati mitu veidi erinevat versiooni. Saab ka gorgodest teha tänapäevase ja pisut kaunima müüdi, mis isegi ei ole ehk niivõrd enam müüt, vaid enamvähem käegakatsutav tõelisus. Tänapäevased gorgod ehk naised, kes panevad meid kivistuma. Kivistumise mõistet võib aga võrdsustada austuse ja imetlusega. On naisi, kes panevad mehi kui ka naisi endale järgi vaatama oma kaunile välimusele. Kaob silmapiiri taha ja kaob see naine ka peast, sest temas on puudu see Midagi. Kuid on naised, kes välimuselt jäävad Miss Maailmast kaugele, kuid neile passitakse järele, neid oodatakse seltskonda, nendega on tore, sest neis on Midagi, mida me kirjeldada ei oska. Midagi müstilist. Neid ei saa jaotada koletisteks või kaunitarideks, polegi vaja, sest nad pole kumbki neist. Välise ilu esmatähtsateks teguriteks saavad enesekindlus ja hoolitsetus. Määrav pole enam välimuses peegelduv (mehe) rahakoti paksus, vaid meelekindlus, mis tuleneb iseenda väärtustamisest, ja avatus, mis teeb naisest meeldiva seltskonnainimese, kuid mitte maailmanaba.
Avatud inimene ei peagi palju rääkima, ta räägib siis, kui on õige koht ja aeg ning oskab vabalt ja meeldivalt suhelda erinevate inimestega. Vaikimine ei ole samuti teadmatuse tunnusmärk. Kindlasti olete tähele pannud, et rumala(ma)d inimesed räägivad tihtipeale rohkem ja tingimata asjadest, mida nad teavad. Laia silmaringiga inimene räägib seltskonnas täpselt niipalju kui tunneb asjast teadvat ja on kindel selles, mida räägib. Tal on oma arvamus, millele ta jääb kindlaks ja suudab seda arvamust ka põhjendada. Provokatsioonidele ta ei allu ning mingil hetkel eelistab salapäraselt vaikida, jättes teised teadmatusesse, kas seal taga on veel midagi. Ka seesugune käitumine tekitab teistes huvi, eriti kui selliseks vaikijapooleks on naine.
Naised elavad pidevas konkurentsis, erinev on aga, kuidas keegi seda tunnetab. Liigne enesekindlus tuleb aga pigem kahjuks kui kasuks. Sellised naised elavad teadmises, et on NIIKUINII teistest paremad, ilusamad, targemad jms. Neil puudub tavaliselt kriitikameel enda suhtes, kuid seda jätkub piisavalt teiste jaoks. Nende jaoks on väline ilu prioriteet number 1 ning selle puudumine võrdub katastroofiga. Enamasti on seetõttu ka nende ilu paljuski kunstlik - ilulõikused, kunstküüned, -ripsmed, -juuksed. Seda, mis on võlts, on rohkem kui seda, mis oma. Nad on väliselt nö gorgod, aga kuna see kõik on võlts, siis see isegi ei kivista. Lõpuks on ta nagu portselankuju, keda katsuda ei tohi, kuna miski võib katki minna või küljest kukkuda. Neist naisnukkudest on mul isiklikult veidi kahju, aga nendel ma pikemalt ei peatukski. Nagu öeldud, on enesekindlus segu meelekindlusest ja osakesest kriitikameelest iseenda aadressil. See moodustab aga omakorda silla enese eest hoolitsemiseni. Hoolitsemine aga tähendab seda, et naine on endale teadvustanud, kes või mis ta on ning ta on sellega rahul ja hoolitseb selle eest, mis talle looduse poolt on antud. See omakorda annab talle sisemise kindlustunde ja läbisaamise iseendaga. Ilusale, ent hoolitsemata naisele ei pane eriti miski järgi vaatama. Liigne meigikiht ei tee kedagi kaunimaks, samuti ka mitte viimase trendi hilbud, mis tunduvad kui jooksu pealt selga valitud, mõtlemata, milline see välja võiks paista. On ju siiski vana tõde see, et kandja kaunistab riiet, mitte vastupidi. Pilk puhkab pigem naisterahval, kes on enne kodust väljumist ka peeglisse vaadanud ja natuke mõelnud, mis talle sealt vastu paistab. Ja ta teeb seda enda jaoks, iga päev, samas teadvustades, et ümberringi on palju teisigi kauneid suguõdesid. Teiste kritiseerimise ja kadestamise asemel suunab ta aga selle energia enda eest hoolitsemisele. See energia annab talle sisemise sära, mis ei jää ka vastassugupoolele märkamatuks. Lisame sellele naisele nüüd veel natuke enesekindlust ja huumorimeelt ning ta on paremgi veel kui see meeste keeles "hea haldjas", kes peale seksi kastiks õlleks muutub.
Teiste arvelt kibestunud naine on mitte tänapäevane, vaid mütoloogiline virildunud näojoontega gorgo. Samas on kibestumus nagu passiivses olekus viirus, mis kõigis naistes peidus on. Iga naine aga saab ise kontrollida ja otsustada, kas laseb sellel viirusel ka enda üle võimust võtta.
Eks sellel teemal ole ennegi juureldud, arutletud ja vaieldud, aga vahelduseks oli hea naisi gorgodega kõrvutada, sest tundub, et see tänapäeva “gorgo-mudel” võtabki vaikselt ja visalt võimust. Ühesõnaga – ladies, shake what your mama gave you!
Avatud inimene ei peagi palju rääkima, ta räägib siis, kui on õige koht ja aeg ning oskab vabalt ja meeldivalt suhelda erinevate inimestega. Vaikimine ei ole samuti teadmatuse tunnusmärk. Kindlasti olete tähele pannud, et rumala(ma)d inimesed räägivad tihtipeale rohkem ja tingimata asjadest, mida nad teavad. Laia silmaringiga inimene räägib seltskonnas täpselt niipalju kui tunneb asjast teadvat ja on kindel selles, mida räägib. Tal on oma arvamus, millele ta jääb kindlaks ja suudab seda arvamust ka põhjendada. Provokatsioonidele ta ei allu ning mingil hetkel eelistab salapäraselt vaikida, jättes teised teadmatusesse, kas seal taga on veel midagi. Ka seesugune käitumine tekitab teistes huvi, eriti kui selliseks vaikijapooleks on naine.
Naised elavad pidevas konkurentsis, erinev on aga, kuidas keegi seda tunnetab. Liigne enesekindlus tuleb aga pigem kahjuks kui kasuks. Sellised naised elavad teadmises, et on NIIKUINII teistest paremad, ilusamad, targemad jms. Neil puudub tavaliselt kriitikameel enda suhtes, kuid seda jätkub piisavalt teiste jaoks. Nende jaoks on väline ilu prioriteet number 1 ning selle puudumine võrdub katastroofiga. Enamasti on seetõttu ka nende ilu paljuski kunstlik - ilulõikused, kunstküüned, -ripsmed, -juuksed. Seda, mis on võlts, on rohkem kui seda, mis oma. Nad on väliselt nö gorgod, aga kuna see kõik on võlts, siis see isegi ei kivista. Lõpuks on ta nagu portselankuju, keda katsuda ei tohi, kuna miski võib katki minna või küljest kukkuda. Neist naisnukkudest on mul isiklikult veidi kahju, aga nendel ma pikemalt ei peatukski. Nagu öeldud, on enesekindlus segu meelekindlusest ja osakesest kriitikameelest iseenda aadressil. See moodustab aga omakorda silla enese eest hoolitsemiseni. Hoolitsemine aga tähendab seda, et naine on endale teadvustanud, kes või mis ta on ning ta on sellega rahul ja hoolitseb selle eest, mis talle looduse poolt on antud. See omakorda annab talle sisemise kindlustunde ja läbisaamise iseendaga. Ilusale, ent hoolitsemata naisele ei pane eriti miski järgi vaatama. Liigne meigikiht ei tee kedagi kaunimaks, samuti ka mitte viimase trendi hilbud, mis tunduvad kui jooksu pealt selga valitud, mõtlemata, milline see välja võiks paista. On ju siiski vana tõde see, et kandja kaunistab riiet, mitte vastupidi. Pilk puhkab pigem naisterahval, kes on enne kodust väljumist ka peeglisse vaadanud ja natuke mõelnud, mis talle sealt vastu paistab. Ja ta teeb seda enda jaoks, iga päev, samas teadvustades, et ümberringi on palju teisigi kauneid suguõdesid. Teiste kritiseerimise ja kadestamise asemel suunab ta aga selle energia enda eest hoolitsemisele. See energia annab talle sisemise sära, mis ei jää ka vastassugupoolele märkamatuks. Lisame sellele naisele nüüd veel natuke enesekindlust ja huumorimeelt ning ta on paremgi veel kui see meeste keeles "hea haldjas", kes peale seksi kastiks õlleks muutub.
Teiste arvelt kibestunud naine on mitte tänapäevane, vaid mütoloogiline virildunud näojoontega gorgo. Samas on kibestumus nagu passiivses olekus viirus, mis kõigis naistes peidus on. Iga naine aga saab ise kontrollida ja otsustada, kas laseb sellel viirusel ka enda üle võimust võtta.
Eks sellel teemal ole ennegi juureldud, arutletud ja vaieldud, aga vahelduseks oli hea naisi gorgodega kõrvutada, sest tundub, et see tänapäeva “gorgo-mudel” võtabki vaikselt ja visalt võimust. Ühesõnaga – ladies, shake what your mama gave you!
