From the abudance of the heart the mouth speaks

Süda on suur ja täis jagamisrõõmu. Hing aga jääb tühjemaks. Tühjemaks täiesti seletamatul moel. Nagu oleks kõik endast ära jaganud. Jagajale jäävad näpud? Paraku ei, see jagamine on olnud sootuks teistsugune. Jagamine ilma tagasisaamise ootuseta - selline, mis kosutab hinge ja muudab sind vaikselt aga visalt paremaks inimeseks teiste ning eelkõige enda jaoks. Ilma igasuguse tagamõtteta. Südame küllusest hakkab suu rääkima, kuid hinge tühjusest see vaikib ning püüab kõik endale hoida. Vaikib eneseuhkusest ja kartusest näidata end nõrga ja saamatuna. Täpselt niikaua kui vaikus muutub liiga valjuks. Viimase hetkeni usud, et saad ise sellest jagu ning ei tarvitse kellelgi teada, et sa ei olegi alati nii rõõmus ja tugev nagu välja paistad. Aga igal hingel on oma mentorid – inimesed, kellele sa annad endast palju, kuid kes ei ime sind energiast tühjaks. Inimesed, kellele jagad end märkamatult ning kelle ees pole mõtet maske teha. Minu elus on vesi olnud paraku paksem kui veri ja hindan neid inimesi kõrgelt. Võibolla ehk jõuluaja lähenedes tekitabki "vedel veri" alati hinge pisut tühja koha, ent lisab "veele" seda enam väärtust.
Ühe õppetunni olen elult aga see-eest juurde saanud. Olen nüüdseks täiesti kindel, et kõik elus juhtub põhjusega. Tarkus, mida õpikutest ei leita ja koolides ei õpetata. Õnnelik tuleb olla nüüd ja praegu, antud hetkes. Alati ei ole seda lihtne järgida, kuid mõtle: kuidas teaksidki, mis on õnn, kui pole õnnetu olnud? Kellegi jaoks oled ka sina "mentor" ja usu: whatever you send out, you'll get back times three.

Family portrait

Suitsuvastase kampaania raames ei saa eeskujuliku kodanikuna jätta sõna võtmata. Jätame siinkohal ainult enda harjumused hetkel välja ja keskendume sootuks elulisemale-olulisemale poolele. Kujutlege nüüd pilti Vabaduse väljaku bussipeatusest: ema beebiga - laps ripub kinnitatult emme kõhu peal, emal sigaret näpu vahel suitsemas. Järgmine näide on noored kärutavad lapsevanemad, ühel või lausa mõlemal suitsud näpus. Kui te oma tervisest ei hooli, siis üritage vähemalt hoolida sellest pisikesest inimesest, kelle te hoole ja armastusega (või siis mitte) valmis olete teinud. Temal võibolla ei ole plaanis järgmise 20, 30 või 50 aasta jooksulgi suitsetama hakata ning lapsevankris ei ole talle teie eeltööd selleks vaja. Kui vähegi bioloogiatunnis viitsisite käia, siis on ehk meeles õpiku lehekülgedelt suitsetaja ja väikelapse kopsu võrdlus. Seega mõelge sellele.
Loomapidamiseks ja autojuhtimiseks on vaja luba, siis miks ei võiks laste tegemiseks ja saamiseks samasuguseid meetmeid rakendada? Hoiaks ära palju jubedaid vaatepilte ja pärishiltonlikku nägemust emaks olemisest - laps aksessuaariks! Aksessuaarina võite oma mõttetuid süle- ja kotipenisid riietada ja kellasid ning vilesid neile kaela riputada. Lapse kasvatamine nõuab pisut rohkem ajumahtu ja vaeva. Laps on sinu kogu eluks, ta on midagi sellist, mis on päriselt sinu oma ning mida sa ei saa eemale tõugata, kui sa temast tüdined. Targutajatele teadmiseks, et selleks ei pea endal lapsi olema, et selliseid elutõdesid mõista.

Furrytale

Sa pole primitiivne koopaelanik, et vajaks sooja saamiseks karusnahka. Need ajad on möödas juba, kui sa pole veel märganud. Pole loomakaitseaktivist, aga ei näe ka loogilist põhjust, miks kellegi pururikka kodaniku (kelle kodu, auto, suvila ja arvatavasti ka sokitallad ja aluspesu on kõikvõimalikul moel külmal ajal soojustatud) edevuse eest peaks paarkümmend pisikest karvast looma eriti jõhkral moel oma eluga hüvasti jätma. Kas teil tõesti ei ole oma rahaga muud teha või muud selga panna? Mine soojale maale reisile, aga jäta loomad rahule. Loomulikult on kõikvõimalikud ohvrid nii inimeste seas kui ka loomariigis paratamatud, aga see ei õigusta eelkirjeldatud situatsiooni. Enamike selliste inimeste jaoks kehtib seadus, et kellel jõud, sellel õigus. Võimupirukas. Olete te märganud kui erinevalt käituvad inimesed, kes on võimule ligi pääsenud? Siinkohal pole võimu erinevad liigid eristatud, peamine, et oleks võimalus keelata ja kästa, puua ja lasta. Neid on paraku päris vähe alles jäänud, kes oma privileege mingi ülla eesmärgi nimel kasutaks. Peamine on siiski küüned enda poole hoida, võimalikult vähe ise teha ning lasta sujuvalt teistel teha. Kui manipuleerimine ei aita, siis saab ka alati sundida. Rõõm aga on siinkohal tõdeda, et mida kõrgemalt lennatakse, seda valusam on ka kukkumine. Ikarose lugu olete kuulnud?

Simple things

Elu pisiasjad on tegelikult kogu eksistentsi alustalad. Armastus, hoolivus, sõprus - tingimusteta. Inimesed otsivad õnne nii kaugelt, kuid ometigi on see nii lähedal. Otsitakse õnne suurtest asjadest, ometigi on suurim õnn väikestes asjades. Otsime materiaalset õnne, ometigi on see asjades, millel pole hinda. Rändame mööda võõraid radu, tundmatuid maid, püüame kättesaamatut, raiskame oma aega, raha ja närve - raiskame elu enamasti teadmata, mida üldse otsime. Määratleme selle õnneotsinguks. Pärast pikki otsinguid jõuame tagasi sinna, kust alustasime tõdedes, et ei leidnud seda, mida otsisime. Kõik, mida otsisid kaugelt, ootas sind truult siinsamas, kuid kiirustades sinilindu püüdma, unustasid sa seljataha vaadata.

Unistame rikkusest, suurest majast, kuulsusest - ühesõnaga ilusast elust, mida kogevad vaid rikkad ja ilusad..või kas kogevad? Kas teeb sind õnnelikuks uhke maja, mis oleks külalisi täis, kuid kus emotsionaalsel tasemel valitseb tühjus ja üksindus? Maja täis sõpru, kellest enamus su ümbert kaoksid niipea, kui sul üks hetk poleks enam raha ja ilusat autot. Need inimesed ongi su kõrval seniks, kui sa oled rõõmsameelne ja muretu ning kõik on hästi, et nad ei vaevaks oma pead sinu muredega ega peaks seisma silmitsi pingeliste olukordadega..no kui siis ehk kasulõikamise eesmärgil. Oleneb, milliselt positsioonilt vaadata.

Suured asjad ei tähenda alati suurt õnne. Õnn peitub pisiasjades. Õnn on vabaduses ja võimaluses teha asju, mis sulle meeldib. Õnn on inimestes, kes sinust tõeliselt hoolivad ja seda ka näitavad. Hingerahu leidmata ei ole lihtne hoolida ja armastada, sest siis ei hoolita iseendastki. Õnn on tundes, et oled sõlminud rahu iseendaga - ainult siis oled avatud tõelistele tunnetele.

Öelge oma kallitele inimestele, et te hoolite nendest. Öelge inimesele, keda armastate, et armastate teda südamest. Need ei ole tunded, mis peaksid jääma saladuseks. Pole midagi kurvemat kui teadmine, et on liiga hilja..

Pane uks kinni, tuul tõmbab..

Kas on aeg luukered kappi panna ja elus kannapööre teha? Ammu oleks aeg olnud. Mugavustunne ja minevikuvarjud aga meelitavad meid siiski mõtlema enne kui ukse kinni lööme. Mõni uks aga jääbki praokile ja kummitab meid tõenäoliselt kogu ülejäänud elu, kuigi me sealt kunagi sisse enam ei astu. Teised uksed aga jätame teadlikult irvakile, et õigel hetkel taas jalg vahele lüüa ning sisse astuda nagu pole kunagi ära olnudki. Üle jäävad seega need uksed, mis sulguvad igaveseks ja sissepääs sinna jääb suletuks isegi kui väga tahaks. Aga miks tahakski sa logistada roostes hingedega pehkinud ust, mis iga väiksema liigutuse peale tõenäoliselt kõrvukriipivalt kriiksub? Sinu ees on hulgaliselt uusi stiilselt nikerdatud hääletult avanevaid uksi, mille taga on sootuks teine maailm. Astuge palun sisse!