Hetkeemotsioonidega läheb kokku ka üks järjekordne hea lugu:
James Morrison - How Come

Enjoy!

Bitter lessons to learn

Tõeline kunst sünnib inspiratsioonist. Millest aga sünnib inspiratsioon loomaks meeliülendavaid teoseid? Puhtast tahtmisest siinkohal ainult ei piisa. Vaja on midagi, miski iseenesest meid juhiks ja ergutaks tegudele nagu hommikune kohv. Ja pealegi, mis on üldse kunst? Muusika, teater, kino, maalikunst? Kas me saame kunsti käega katsuda, kõrvaga kuulata, silmaga vaadata? Siis vaatagi enda ümber, sest kogu meie elu on kunst, mis sünnib meist enesest. Me oleme kõik indiviidid, suuremal või väiksemal määral erinevad oma teadmistest ja soovides. Isiksuse eripärad nõuavad ka erinevaid motivaatoreid. See, mis motiveerib üht, ei pruugi teisele karvavõrdki mõjuda.
Mind inspireerivad 3 asja: äkilised hetkeemotsioonid, õnnetunne ja must masendus. Kuskilt haaratud emotsioon kisub justkui ajusopist või alateadvusest välja sellega seonduva ideedepuntra, mis hakkab veerema ja tekitab lumepalliefekti. Aga need ideed on kiiresti kaduvad ning sellega seonduv emotsioon samuti. Seega vajavad nad kiiret kirjapanemist. Sisetunne räägibki just, et palju häid ideid on seetõttu tuulde lastud, et pole neid õigel ajal kirja jõudnud panna. There goes my Pulitzer Prize.
Õnnetunne on pisut püsivam olek ja nende mõtetega kannatab veidi oodata. Kuid need mõtted on ka kõige enam hajevil ja laialivalguvamad, sest keskenduvad sellele, mis sind hetkel õnnelikuks teeb. Kuna õnne on raske defineerida, siis võivad ka kirjapandud mõtted segased ja mõneti arusaamatud tunduda.
Kõige huvitavam ja siiram on aga negatiivsetest emotsioonidest sündinud looming. Tundub ehk julm, aga pettumus, kurbus, rasked hetked - kõik need tõukavad sind asju endast välja valama. Nendel hetkedel pole vaja pead vaevata ega arutleda, kõik väljub justkui iseenesest. Ja parem ongi, sest väljapoole elamine on tõestus, et me tahame negatiivsest vabaneda ja tunnistada endale, et meil on tõesti halb. Pidevalt halbu asju enesesse koguda muudab meid endidki enesele võõraks.
Halvad emotsioonid on justkui kutsumata külalised, kelle suhtes viisakas olla püüdes tekib meis veelgi suurem frustratsioon, seega milleks olla kena, kui meil on õigus sama viisakalt neil lahkuda paluda. Meil on ju ometigi sõnavabadus, mis seondub eneseväljendusvabadusega. Ütle, mis sul on öelda, kuid ära unusta sealjuures aus olla, kui raske see ka poleks.
Aga mis on õnnetunne? Õnne, nagu ma eespool mainisin, on iseenesest raske kui mitte võimatu defineerida. Õnnelikuks võivad teha paljud asjad, kuid tee, mis sa tahad, see ei ole stabiilne. Õnn aga pole mõnes mõttes muu kui läbielatud õnnetus ja ebaõnnestumine. Miks see nii on? Mõelge nüüd ise. Oled terve elatud elu olnud ümbritsetud inimestest, kes sinust hoolivad ja sind hindavad, sinu tervis on hea, sul on katus pea kohal, su kõht on täis. Loetelu võib jätkata lõputult. Niimoodi elades võid end ometigi õnnelikuks pidada, aga see õnn on ka samas iseenesest mõistetav. Sa ei mõtle ju iga päev, et kui tänulik ja õnnelik sa sellepärast oled, et sul on külmkapis süüa ja käed-jalad otsas - see on sinu jaoks iseenesest mõistetav. Tõeliselt õnnelikud inimesed on aga näiteks inimesed, kes on põdenud rasket haigust, sellega võidelnud ja selle ka võitnud. Nende jaoks on iga järgnev elatud päev kingitus, sest nad teavad kui halb on halb ja seeläbi kui hea on tegelikult hea. Samuti inimesed, kes mingil põhjusel on kaotanud kõik ja suutnud oma elu uuesti nullist alustada. Nemad teavad, kes on tõelised sõbrad, kes jäid talle truuks ka siis, kui tal polnud midagi. Selle kõik võib muidugi taandada palju väiksemaks. Loomulikult ei pea me kaotama kõike mõistmaks, et meil on midagi olnud. Mõnikord piisab juba väikestest tagasilöökidest ja avastad, kuidas su tutvusringkond tõmbab koomale. Kuid just see ebaõnnestumine tõi sulle teadmise, et keegi, kellest sa ehk lugu pidasid, on hoopiski enesekeskne ja egoistlik tropp, kes näilisele lahkele olemisele vaatamata elab küüned-enda-poole-elu. Veelgi parem on aga avastada, et komistades ulatab sulle käe keegi, kellest sa ehk seda ei oodanudki.
Kukkumised ja ebaõnnestumised teevad meid vaatamata oma negatiivsele olemusele siiski targemaks. Neil on oskus näidata meile, mis on elus oluline. Kui õnn lähendab inimesi, siis õnnetus teeb seda enamgi, ainult et õnnel on kombeks pimestada ja vahel lähendada meid inimestega, kes ei ole tegelikult need, mis nad paistavad olevat. Õnnetus mängib aga ausamat mängu. Ma ei taha sellega kindlasti öelda, et meil peaks elus rohkem õnnetust olema, et saaksime õnnelikud olla. Küll aga saame me ainult tänulikud olla, kui läbi halva oleme õppinud midagi head ja seeläbi targemaks saanud. Mina vahetan iga kell lihtsalt hoolivuse ja armastuse siira hoolivuse ja armastuse vastu välja.

Pealegi, armastus päästab maailma, päriselt ka :)