Elus on ikka nii, et võites midagi, kaotame samal ajal midagi, ja tihti seda eneselegi teadmata või tahtmata seda tunnistada. Näiteks võites kellegi südame, kaotame end sellele tundele, mis triumfeerides meie üle võimust võtab. Pealegi on ju hea tunne armastada ning end sellest pimestada laseme endale täiesti märkamatult. Mõistus kaotab ühtäkki sõnaõiguse, samuti ka enamus kõrvalseisjaid. Väike protsent nendest kõrvalseisjatest moodustavad aga kokku nii sinu südame(tunnistuse)- kui ka mõistuse hääle ja näevad vähem või rohkem sõltumatute "vaatlejatena" eemalt jälgides pilti tervikuna ja ehk sootuks teistes värvides, kui sina, kes sa moodustad osa sellest pildist. Oma tahtmise saamine tundub alati võiduna, ent mõnikord on ka palju kaotada ja seega tuleb endalt küsida, kas see on seda väärt. Inimesed käituvad oma eesmärkide saavutamiseks vägagi erinevalt. Kõige arutum võimalus selleks on minna üle laipade ja põletada enda järel kõik sillad, uskudes pimesi oma eesmärgi "tõupuhtusesse". Kuid kui tõenäoline on, et sinu käes on kõik trumbid ja kindel võit, et sa ei pea vaatama iial tagasi ega alustama uuesti? Tõde on aga paraku see, et ustele, mille sa enda järel sulgesid, ei sobitu enam sama võti, millega sa need varem avasid. Kaotad austuse, kaotad kõik. Austus tuleb välja teenida, kuid samamoodi teenitakse välja ka austuse kaotus.
Öeldakse, et sõprus on kui kristall, mis kukub purunedes tuhandeks killuks, mida enam kokku liita ei saa. Seda uskumatum on näha purunemas seda, mida pidasid purunematuks. Midagi, mille väärtuses sa ei kahelnud ja millel ei olnud hinda, sest see oli hindamatu. Kuid kas kaotada sõpra, kes on sinu silmis kaotanud austuse, on üldse kaotus? Olen elus andestanud palju asju, mida tagantjärgi mõeldes poleks pidanud andestama, sest mul on suur süda, mis justkui rõhub, et kas vihkamine on ikka elus edasiviiv jõud. Ent elus ja inimsuhetes on kirjutamata reegleid, mis isegi vaikiva kokkuleppena panevad aluse millelegi tugevale ja püsivale. Need reeglid on kujunenud vaikimisi aja jooksul igas endast lugupidavas sõpruskonnas ja väärtustavad üksteisega arvestamist, omavahelist lugupidamist ja autunnet. Kogu oma suure südame juures ei suuda ma aga respekteerida inimest, kes nimetatud väärtusi hoida ei suuda, usaldusest ja sõprusest rääkimata.
Eks igaüks nutab oma mälestuste surnuaial, kuid kogemus tõestab jällegi, et ainult võita või kaotada ei ole võimalik. Kes aga antud situatsioonis rohkem kaotas, seda mõõdab igaüks oma südametunnistuse järgi. Alati ei võida see, kellel surres kõige rohkem asju..
