Behind green eyes

Have you ever felt like standing at the edge of the world, at the edge of eternity and there's no turning back? In your heart and in your mind you know what to do, but you just can't do it, because there's no strength left. You have a clear vision of what your life should be like, a lots of ideas, dreams and hopes. You dream a dream so it could become a reality, but sometimes it's not enough. Your dreams get weak, because they don't have a soul anymore. A soulless dream.. you can as well dream of nothing at all. It's like you want to fly, but your wings just won't. You cry alone, cause you are too proud to show that you're weak and lonely. Too proud to show that you are only a human, who is born to make mistakes. Everything good in your life seems to be just an illusion, a few rare moments that you hold on to and when you wake up..they're gone. Just an empty tunnel and a little bit of light at the end of it..and you run towards that light, you reach for it and as soon as you get near the light, the tunnel becomes dark again. And finally you stop trying..and when that moment comes, all your dreams will die.
If you have ever lost someone close to you, you will later realize that it isn't the big picture that you miss, but all the little details..a smile, a scent, a touch, ways of doing different things. This time i have lost myself and i miss me. I've lost some pieces of me and i miss them. The puzzle is yet again incomplete, there are always some pieces missing..like i've lost them somewhere along the way..lost myself along the way. Knowing that to walk that road alone once again, with no hand to hold on to and no one to help you look for the pieces, is killing me inside. I don't express my feelings because i'm afraid of them, afraid that they won't be nothing but trouble again. It is much easier to back off and to not get hurt, if you keep your feelings to yourself until one day.. you have no feelings left. One of the worst feelings in the world is when you can't hold your head up and say 'I can!' anymore.
You cry, but there's no shoulder to cry on..you fall, but there's no hand to catch you..you scream, but there are no ears to hear you. And you ask yourself: what have i done to deserve this? Just when you think that you're back on the road, somehow it all falls apart again..

Divine Comedy

Ma pole suurem asi lugejainimene, mõningad aastad tagasi ka mitte mõtlejatüüpi. Kadri Ottenson - pedagoog ja lihtsalt suurepärane inimene, kellele olen paljuski tänu võlgu, et ta suutis juba nii kriitilises teismeeas tekitada mingil määral huvi kirjanduse vastu ning muuta muidu nii uduigavatena tunduvad teosed palju sügavamõttelisemaks ja huvitavamaks lugemiseks. Nüüd, peaaegu 10 aastat hiljem, pole ma ikkagi lugeja, kuid minust on saanud mõtlev ja kirjutav inimene. Vahest ehk isegi liialt mõtlev ja analüüsiv, kuid olgem ausad - pinnapealsus on surmigav. Süüvime siis tänapäeva.

---
I am the way into the city of woe
I am the way to a forsaken people
I am the way into eternal sorrow
---

Dante's Inferno. 9 geniaalset põrguringi märgistamaks inimkonna surmapatte. Alates puhastustulest lõpetades põrgupõhja viimase kõige kõledama 9nda ringiga. Patunimistusse on tapmise, varastamise kõrval muuhulgas reastatud ka uhkus, kadedus, viha, laiskus, ihnus, pillamine, liigsöömine ja liiderlikkus. Kõlab kuidagi tänapäevaselt? Absoluutselt. Vaevalt, et suurem osa meist saaksid väita, et poleks ühtegi neist teinud. Eksimine on inimlik?

Statistika teeb murelikuks. Ajalehtedest loetu ja telepildist nähtu on tihtipeale liig, mis liig. On ka põhjust. Vaatame pealt, kuidas me ise oma elukeskkonda pidevalt saastame ja nutame, mõeldes, miks igal pool nii risune ja elamiskõlbmatu on. Või näiteks kuidas teismelised tapavad oma perekondi ja suvalisi inimesi lihtsalt põhjusel, et näha või teada saada, mis tunne on tappa ja näha inimest suremas. Kuskil oleme vist seega valesti läinud.
Kas nüüd ongi algamas nn indigolaste valitsemisaeg ning mida peaks see tähendama meile, kelle väärtushinnangud ja prioriteedid on endiselt piisavalt vanamoelised, et mitte mõista peagi domineerivaks saavaid käitumisviise ja ehk ka uut "etiketti", kus kättpidi tervitamine või kallistamine on asendumas jalaga perse löömisega ning kunagised laste klassiõhtud saavad lausjoomingute tunnusmärgiks? Ei nimetaks ennast just ja mõistmatuks kibestunud vanainimeseks, kes kiuslikult ei soovi kohaneda, kuid ma pole kindel, kas ma just selliste asjadega vabatahtlikult nõustuksin. Võimalik, et saan tulevikus vastuhaku võrdkujuks, püüdes oma tulevasi lapsi sellise saasta eest kaitsta. Elementaarne viisakus sai aga paraku juba koolis selgeks, aastatega kasvas sinna juurde väärikus ja austus.
Respekt on selline sõna, mida me oleme igapäevaselt harjunud kuulma, kahtlaselt palju isegi. Kahjuks on see tõesti paljude jaoks ainult trendikas sõna, mille taga on tühjus. Seepärast on ka usku inimestevahelisse austusesse jäänud väheks. Ja loengut austusest ja väärikusest peavad teistele enamasti need, kellel on väga vähe või pole üldse aimu, mida need kaks asja tähendavad. Ehk on kunagi teadnud, kuid see on asendunud millegi muuga, mida nad nüüd respektiga segamini ajavad. Lisaks puudub neil inimestel veel üks oluline omadus - enesekriitika. Väärikus, mis lubaks neil tunnistada tehtud vigu endale ja teistele ning võtta vastutus oma vigade tekitatud tagajärgede eest.
Kain, Juudas, Brutus - neid ühendab Dante 9. ja viimane sügavaimal asuv põrguring. Kellele need nimed ajaloost midagi ütlevad, teavad juba, mis on Dante järgi suurim surmapatt ning milline põrguring on suurimate piinade ja igavese kannatuse sümbol. Ei, siinkohal ei räägi me tapmisest, vaid reetmisest. Kuid ma ei jutusta teile Kaini venna reetmise lugu ega ka mitte Julius Caesari tapmisest. Reetmine teguviisina ulatub kaugesse minevikku enne meie aega ja püsib vapralt siiani elus nagu teisedki surmapatud, kuid on teistest siiski peajagu üle. Reeturiks kiputakse aga kergekäeliselt lahterdama, ise tõelist alatut reetmist kogemata. Reetmiseks nimetatakse puhtalt omakasu eesmärgil kellegi lähedase tahtlikku kahjustamist, mis põhjustab ebaõiglaselt talle ebameeldivaid olukordi ja kannatusi lühemas või pikemas perspektiivis. Kuid kas saab nimetada reetmiseks süüta inimese õiguste eest väljaastumist, kuigi see tähendab vastuastumist sõbrale, kes ei suuda oma viga tunnistada ja püüab oma süüd vähendada, teisi, sh sind, süüdistades? Siin on pigem küsimus juba selles, kas ma suudaks andestada sõbrale taolise teguviisi, sest poleks enam sugugi kindel, kas saab sellist sõpra veel kunagi usaldada.
Andestava loomuga on suhteliselt riskantne elada - sellest on väga lihtne üle astuda. Päris raske on, kui ühel hetkel silmad avanevad ja sa avastad, et sõber on just see, kes on sinust üle astunud. Samal hetkel aga tuleb ka piir ette ja selle piiri paneb eneseväärikus. Südametunnistus on aga puhas, sest sisetunne teab, et oled astunud välja ebaõigluse vastu, ja kui sellega teenid kasvõi ühegi inimese austuse, siis pead midagi õigesti teinud olema. Mina saan öösel rahulikult magada. Kas ka Sina?