Is life a win-win situation?

Keegi tark inimene on öelnud: you win some, you lose some. Analüüsime seda. Elulisest aspektist. Kui ma kaotan telefoni - i lose some, aga ei võida mitte midagi. Kuid kas saab kaotuseks nimetada näiteks inimest, kes sulle raskel hetkel selja keerab? Puhas võidusituatsioon. Las jäädagi kadunuks. Tegigi ise endale sõbra discounti ja andis ennast soodsama hinnaga ära, kui mitte öelda, et odavalt. Pealegi pole sulle nö odavaid sõpru vaja. Sõprusel polegi hinda, see on hindamatu väärtus. Jagatud mure on pool muret, jagatud rõõm see-eest on topeltrõõm. Seda mõistavad vaid tõelised sõbrad. Elu on selline, milliseks me ta elame. Sinu enda valida. On kaotus ja võit, kuid elule kaotavad ühtmoodi kõik.

Olen egoist

Firma poolt korraldatud õhtusöögil tekkis kolleegiga diskussioon, mille läbivaks teemaks oli vaesed Aafrika riigid ja nende abistamine. Nälgivad lapsed, üldine vaesus, haigused ja nii edasi - kurb, kas pole? Jah, on küll kurb. Kuid meie suured ja tugevad "abikäed" on alati lihtsama vastupanu teed läinud. Pole ju vaev teha ülejääkidest pakikesi, panna need teele ja õiges kohas taevast alla langetada - vaadake ise, kuidas jagate. Ja kõik peaks nagu rahul ja õnnelikud olema...või siis mitte? Endiselt surevad nad nälga ja haigustesse ning pole kriipsuvõrragi targemad ja haritumad, et ise midagi ära teha. Milles on probleem? Kergema vastupanu tee on probleem. Nende primitiivne mõtlemine jääbki alatiseks abipaki tasemele, kui me ei aita neil mõtlemist muuta ning ise ennast aidata. Loomulikult on see palju suurem töö, aga see-eest tulemus oleks palju enamat väärt. Minu arvamus asjast kokkuvõtlikult: näljasele tuleb anda õng, mitte kala. Kuid minu üllas idee inimeste abistamisest sai sootuks põlastava vastukaja. Ma olevat kõigele lisaks hoolimatu ja külm, kes teistest ei hooli ja kedagi aidata ei taha, peaasi, et oma varbad on soojas ja kõht täis. Aga olgem realistid ja mõelge - kui tihti mõtlete teie Aafrika näljahädale? Kord päevas, kord nädalas, kord kuus või kord aastas? Tuleb see teile ise meelde või ainult siis, kui sellest kuskilt loete või kuulete? Ma pakun, et statistika võiks langeda maksimaalselt korrale kuus, kui sedagi. Seega kas olen tõesti külm ja hoolimatu, kui ma enda elu ja selle murede/rõõmude juures siin piimajõgede ja pudrumägede juures ei jõua enamasti mõelda, kuidas jaotuvad abiressursid Aafrika riikides või kui paljud neist aasta jooksul erinevatesse haigustesse surid. Pealegi, oma õnge ja kala teooriast ma ei loobu. Ma pole rassist - ka nälgivast primitiivsest Aafrika neegrist saab hea tahtmise juures vormida korraliku ilmakodaniku. Kuid senikaua, kui au sees on abipakid, jääb minu üllas idee varju. MOTT

Men vs Women

Pea tühjusest sünnivad aeg-ajalt geniaalsed ja ajatud ideed. Ongi parem kui pea on segamatult kõigest "prahist" tühi. See teeb ruumi tõupuhastele ideedele elust ja eksistentsist ning sellega kaasnevatest probleemidest. Keegi tark inimene on kunagi öelnud, et inimesest saab alles siis täisväärtuslik inimene, kui ta ise sünnitab inimese ja teadvustab omale elu igavikulise idee. Läbi ajaloo aga on väärtustatud meest kui tugevamat ja ülemat sugu, see aga siin ülistab inimesena naist ja laseb tal isegi olla täisväärtuslik inimene, keda mehest selle idee järgi ei saagi. See, et Schwartzenegger Junioris sünnitas, siinkohal ei loe. Teisest küljest aga it takes 2 to tango - loomeprotsessi kuulub siiski kaks osapoolt. Nagu omamoodi olelusvõitlus ja mees, vaeseke, ei saa sinna midagi parata, et temast inimest ei saa. Ja ometigi annab ta nii palju, et aidata naisel inimeseks saada. Life is a bitch, isn't it?

You and me, baby, ain't nothing but mammals..

Me kohaldame oma järeleandmised toetudes järeleandmatult ja lollakalt ühiskondliku heakskiidu stampidele vastavalt. Kohtad kedagi, kes sulle meeldib nii, et lained löövad üle pea ja tema vastab samaga. Katus läinud, aga kõige kirglikumal momendil saad nagu puuga vastu pead. Issand, mida ma praegu teen? Issand, mis nüüd minust arvatakse? Stsenaarium eksole lihtne ja loogiline - sinu jaoks on loomulikult see lõdva püksikummiga naise tiitel, kes silmapilgutuse ja moosijutu peale sulab. Kas me nii kaugele olemegi jõudnud, et kõik on kõigi asi ja kõigi kommenteerida. Kes kurat sa üldse oled, et minu kohta arvamust avaldada selle põhjal, kui ma kellegagi "koju lähen"? Misajast see enam minu isiklike eralõbude hulka ei kuulu? Võta siis teadmiseks, et kuulub endiselt ja lähen täpselt sinna, kuhu tahan ja kellega tahan, ja peamine - TEEN mida tahan!
Ringitõmbamisest siinkohal ei saa me juttu teha, sest valin isast nagu evolutsiooni vältel emased teinud on - soo jätkamiseks sobib vaid tugev, intelligentne ja iseseisev isend. Nõrgad praagib loodus ise selektiivselt välja. Asjata siis ei öelda, et EMAKE loodus. Vahest jääb küll isekas mulje, et ega seda "isakest" polegi muuks kui soo jätkamiseks tarvis. Kasutegur nullilähedane. "Isakeste" õnn ongi need erandlikud isendid, kes suudavad aeg-ajalt tõestada, et on paljukski enamaks kasulikud. Kurb, aga tõsi, on ka muidugi see, et esineb neid emaseid, kelle loodus oleks võinud "välja selekteerida", ükskõik, mis hetkel. Seega antud juhul jääme isastega veel viiki. Vedas teil.

Ambitious?

Hinga nüüd sügavalt sisse, sest kergemaks ei lähe. Pealegi, kes ütles, et elu peab lihtne olema. Seekord oleme targemad ja ei lähe lihtsama vastupanu teed. Jõlkuda positsioneeritud inimeste sabas, saavutada 5 minutit odavat kuulsust, saada Delfi kommentaarides vastu päid ja jalgu ning võibolla pääseda "Õhtulehe" esikaanele? Heh..ei kõla eriti ambitsioonikalt..ausalt. Kes on üldse positsioneeritud inimene sinu jaoks? Palju raha, kuulsust, ilus auto, korter/maja? Üritad iga hinna eest pressida ennast seltskonda, kus sinu jaoks vaba kohta ei ole ning vaimsel tasandil laiutab teie vahel tühjus ja tükk tühja maad peale selle (muud seal tihtipeale tegelikult ei olegi). Mõtled äkki hästi enne järgi, kuhu sa õigupoolest trügida üritad. Kas see on ikka see? Võid täiesti kindel olla, et mitte. Ma ei taha teie raha ja kuulsust, võite selle omale tead-küll-kuhu pista. Käime ise tööl, teenime raha ja raiskame seda mõnuga. Las ta nii jäädagi. Sissetulekute jagamisest räägime siis kui abielus oleme.

Ambitsioonikus on sellegipoolest teretulnud nähtus. Austame neid, kes ise oma elu kontrollivad ning nö positsioneerivad samuti end ise. Need inimesed on vaimselt paljupakkuvad ning nendega koosolemine kosutab hinge. Kerge egoism on siinkohal andeksantav, pealegi tõelist hoolivust jagataksegi valikuliselt. Eelnevalt prioriteete paika seades.

Leopard otsib onni

Nagu me kõik otsime oma kohta elus. Otsime oma identiteeti - tõelist ennast, kellega suudaksime läbi elu koos eksisteerida. Nii, et elu lõputundidel ei avasta, et oled kõik need aastad võidelnud - iseendaga. Võidelnud ja pürginud arusaamise poole, kes sa tegelikult oled ja mida sa tahad oma eluga peale hakata. Küsimus ei olegi selles, kes sa olla tahad. Küsimus on selles, kes sa oled. Teekond selle vastuseni on kõigil erinev. Erineva raskuse ja pikkusega. Kuid paljud ei jõuagi kunagi selle vastuseni. Olgu siis põhjuseks misiganes. Juba varajases lapsepõlves hakatakse meist kedagi "vormima". Suunatakse ja tõugatakse erivatesse suundadesse, sisustatakse ära meie vaba aeg, et meist saaks tulevikus "keegi". Lastena olemegi kergesti mõjutatavad ning läheme paratamatult mööda meile juba äravalitud radapidi kuskile...idenditeediotsinguile endi teadmata. Kuid õige varakult jõuab meieni ka teadmine, et mida ei tehta naudinguga ning millesse ei suudeta panna hinge, seda pole võimalik ka armastada. Tõelised talendid avalduvad meis juba üsna varakult, kuid on ka teist sorti andeid. Need, mis pulbitsevad kuskil sügaval sees, kuid millest aimu saad alles läbi eneseotsingute. On teadmisi, mida raamatutest ei leita, vaid mis tulevad ainult läbi elu, enamasti ka läbi valu. Alles siis aimad, mis on tegelikult sinu sees ja vaatad leitule sootuks teise pilguga kui enne. Ent fakt jääb faktiks - naudinguta ei saa armastada, armastuseta pole õnne.Teeskluseta õnne, mis paneb sind valehäbita väljendama siiraid tundeid ning näitama seda tõelist mina, kelles kellelgi pole põhjust kahelda.

Love or lust?

Kireta armastus on nagu alkoholita õlu - enesepettus.Tõsi. Kuid mis saab, siis kui ongi ainult kirg? Ilma armastuseta? Puhas alkohol? Paheline ja moraalitu - selline, et lained löövad üle pea ja põlved on nõrgad. Vastupanu osutada on mõttetu. Tunnedki end justkui joonud olevana ja pea on küll viimane koht, millega sa sel hetkel mõtled.Kuid see pole mõeldud kitsarinnalistele moraalilugejatele, kes on enda elus kõik ära piiritlenud ning kõrvalekaldeid ei aktsepteeri. Mida nemad üldse tõelisest kirest teavad, olgu siis armastusega või ilma. Loomulikult on selline kirg seotud riskidega ning võib väga kergelt saada saatuslikuks ühel või teisel moel. Mida spontaansem see on, seda vähem on see seotud kohustustega ning seda kergem on sellega kaasaminek. Kinnitage turvavööd!Kirg saab eksisteerida ka ilma armastuseta, kuid vastupidi see ei tööta. Armastus on pikaajaline projekt ning see ei tule üleöö, rääkige te oma armastusest esimesest silmapilgust niipalju kui tahate - see on müüt. Kui kire juures võime unustada mõistuse kohaloleku, siis armastuses on see enam kui oluline. Siin saavad saatuslikuks hoopis läbimõtlematult tehtud otsused. Elatakse elud nii keeruliseks ja samas unustatakse palju asju, mis tegelikult on lihtsad ja iseenesest mõistetavad. Ja nii said alguse suhteprobleemid.

LAAIIISK

Kujundame oma maailma enda ümber nii, et meil oleks koguaeg tegevust. Kodu, sõbrad, huvid, töö. Kellast kellani oleme nö rattas. Aga mis on see hetk, kui me tunneme, et s*ttagi pole järsku teha? Täpselt nii me seda ütleme. Läbi töö, sõprade ja hobide jms me väljendame ennast. Ja siis, laksti, üks hetk avastad - mul on IGAV! Igavus on ju kõige ehtsam eneseväljenduse võimalikkuse puudulikkus. Ja muuseas, siin tuleb mängu midagi nii inimlikku - LAISKUS, suur ja sädelev. Tunnista endale, kui sul on igav, siis sa ei viitsigi tegelikult midagi teha, et sul igav EI oleks. Võibolla mitte ehk niivõrd laiskki, kui just mugav - kunn. Kõik, mis seondub vähemagi pingutuse ja kõrgema matemaatikaga, on nii vastumeelne. Ei pingutaks ühtegi lihast ega aju.

eyes don't lie

Inimeste pilgud reedavad palju enamat kui sõnad. Vaikides ei saa aru, rääkides mõistad valesti. Vaata lihtsalt silma. Silmad olevat hinge peegel. Mõnedel on kombeks sügavalt silma vaadata, teistel aga hoopis pilk ebalevalt ringlema lasta. Kas silmavaatajad on ausad? Kas ringivaatajatel on midagi varjata? Siin tuleb nüüd südametunnistuse kontsentratsioon mängu. Valetab nii, et silm ka ei pilgu ja ükski närv näos ei liigu. Jaa, mõnel tuleb see suurepäraselt välja ja see võime osutub ka enamasti kasutoovaks, eriti tänapäeva ühiskonnas. Aga pea seda meeles, et kui valetada ei oska, siis ära tee ka selliseid tegusid, mis hiljem sinult valetamisoskust nõuaksid. Väikesed hädavaled seevastu on lubatud. Sellised, mis kedagi tegelikult ei haava ega oluliselt mõjuta. Ringiekslejate pilgud seevastu ei pruugi endas absoluutselt musta südametunnistust varjata, pigem haavatust ja usaldamatust. Miks peaksingi ma laskma võhivõõral oma hingeaknast sisse passida? Parem ole ettevaatlik! Võõrast aknast sisse piilumine võib halvasti lõppeda. Sa ei pruugi sealt alati näha seda, mida ootad ning hiljem soovid ehk üldse, et poleks sinna kunagi vaadanud.

Can you smell ATTITUDE?

Sattusin mõni aeg tagasi 'Women With Attitude' komjuuniti peale, mistõttu tekkis minul küsimus: milleks on see komjuuniti tehtud ja täpsemalt kelle jaoks ning märgistamaks mida? Kas selleks, et sind võidaks lugeda oma attitude'iga inimeste hulka, peab seda ilmtingimata kuulutama, et Hey! i'm with an attitude!? Jaa, kujutan ette, et saan nüüd kõigi käest pähe, et milleks üldse mingite "huvigruppidega" liituda, keda see kotib, et mulle meeldivad mustad oliivid ja kollased roosid? Ega sind ei kotigi, aga mõne inimese jaoks ehk vägagi oluline informatsioon, kasvõi statistika mõttes. Kuid mida ma saan sinust teada, kui sa oled interneti teel väidetavalt "Ättitjuudiga naine"? Eee..mitte midagi? Tahad midagi tõestada äkki hoopis? Teeme seda siis päriselus ja pisut nähtavamate motiividega.
Kallid naised - kõigil meil on see olemas, see ättitjuud. Antud ajahetkel mängib aga pigem kahjuks rolli see, kes suudab rohkem bitchida ning seda on hakatud ka mingil kummalisel moel attitude'iks pidama.
Ja võidab see, kes loeb kokku, mitu korda käis antud tekstist läbi sõna "attitude", misiganes vigases või korrektses vormis.

Hirmul on suured silmad

Hirmul on suured silmad. Hea meelega väldime seda tunnet ja kui tunneme selle lähedust, siis vaatamata sellele, kui otsetee meil ka poleks, oleme nõus minema ringiga. Jooksma kiiresti eest selle asemel, et peatuda ja oma hirmudele vastu astuda.
Päevad pole vennad, samuti pole ka hirmud. Kui eelnevatele kogemustele ja tunnetele toetudes taandame vähegi tuttavama uue hirmutunde vana peale ja leiamegi, et situatsioon oleks nagu sama ja edasi saab ka minna vaid samuti nagu enne. Oleme endas nii kindlad, et midagi ei saa ju muutuda. Eelmine kord oli sama, miks peakski nüüd teisiti olema? Ja unustamegi analüüsida
tekkinud olukorda juba selle algusest. See teebki meist ka juba endile ebameeldivad arad inimesed, kes justkui kardaksid seista silmitsi oma saatusega. Me ju pole ometi sellised!? Muidugi mitte, oleme alati kõvad jutumehed ja taome rusikaga vastu rinda ning järgmine hetk - paanika, jookseme! Kuid selleks, et mäge ületada, ei pea me mäest läbi kaevama. Piisab vaid mäest ülesminekust, allatulek on teatavasti palju lihtsam.

Ära joosta on muidugi lihtsaim viis, kuid nii jooksedki terve elu. Jooksed lõpuks eemale ka kõigest heast, mis elul pakkuda on. Kes ei riski, see shampanjat ei joo - mõtle sellele. Eelistaksin ise küll pigem adrenaliinivoolus shampanjaklaase kõlistada, kui tuima näoga turvaliselt, ent emotsioonitult mäealusel kivil istudes nina nokkida ja mõelda nagu Coca-Cola reklaamis: mida ma veel teinud ei ole?

Welcome!

Welcome everybody to my slumber party!

I have been writing just to myself for some time, but now I decided to share my thoughts with you, so here I am.
If you should read my stuff, I just want you all to know, that i'm not a feminist. I'm not making any statements, just analysing life from my own point of view.

So, i hope it's a good read and if it isn't...well, just move on and don't read it, simple as that.

Welcome, my friends, the party has just begun!