Evelyn, miks sa ei laula enam?

Kelleks tahtsid sina lapsena saada? Kindlasti on meil kõigil lapsepõlves olnud suured unistused ja eesmärgid kellekski saada, olgu see siis kellegi eeskujust mõjutatuna või mitte. Arsti, tuletõrjujat ja pätti-miilitsat sai mängitud piisavalt, aga motivatsiooni ühekski neist saada ei tekkinud. Kosmonaudiks saamise kõrval oli teiseks valikuks saada lauljaks. Esimeseks eeskujuks Vene kanalitelt nähtud Alla Pugatshova, omal ajal suur ja särav staar üle Nõukogude Liidu. Muidugi kadus iidol koos liidu lagunemisega ja tulid uued ning uhkemad ja koos nendega veelgi suurem soov olla nende moodi. Vanavanemad ja naabrid räägivad saavad siiani rääkida legende minu hüppenööriga esinemistest kohalikul lauluväljakul. Kui hüppenööri ei olnud, sai ka ilma, uskuge mind, ükski kontsert ei jäänud andmata. Väikeste lastena ei huvita meid oluliselt kriitika ja teiste arvamus. Savi, kui paar rida meelest läheb, leiutame uued sõnad ning kõvasti ja valesti käisid ikka käsikäes.
Koolis aga seda omale lubada ei saanud, sõnad pidid peas olema ja kõvasti-valesti võisid ära unustada. Kooris laulmine seevastu on ju täiesti ande vastane. Selleks, et sind kuuldaks, pead ju üksi särama. Tahtsin hirmsasti laulda. Käed higised ja lõug ning jalad värisevad, kuid hinges oled uhke, et sa tegelikult oskad seda paremini kui teised ja seisad seal üksi, all eyes on you. Kõik ootavad sind, kõik kuulavad sind, kõik plaksutavad sulle ja kiidavad, kui tubli tüdruk. Kõige nael muidugi iga-aastane kooli lauluvõistlus. Jälle sai räägitud, et mina sinna ei lähe ja ei julge, aga iga aasta sai käidud ja kaamele ilmele vaatamata jällegi esikoht välja lauldud. Põhikoolist lahkudes jäid kõrvu kõlama muusikaõpetaja viimased sõnad: ära laulmist ära unusta.
Keskkoolis kasvas aga konkurents, enesehinnang langes ja kõike sai veelgi enam hinge võetud. Mis mõttes ma nüüd lähen kooli koori, kui ma olen solist? Aga uus kool ja uued inimesed, kõik on võõras, sellele ja sellele ma ei meeldi, see vihkab mind, kuhu ma ikka trügin. Mingi uhkus siiski oli aga säilinud. Ei tahtnud ära unustada. Aktustel järjekordset luulekava kuulates jäin mõttesse, et deklameerimine pole minu jaoks ja koorilauljate kõrval polnud ühtegi tõsiseltvõetavat solisti. Mingi ürituse tarbeks saigi julgus kokku võetud ja klaverimängijast klassiõega väike lugu selgeks harjutatud. Närviliselt rahva ees seistes jälgisid inimeste ootavaid pilke, milles väljendus küsimus, et kes sa nüüd oled ja mida sa teha kavatsed. Kui ma seal ees juba seisin, siis tuli ka midagi teha ja nii me tegimegi. Lugu sai ette mängitud/lauldud. Kergendus, aplaus, paar üllatunud nägu..tavaline. Või siis mitte. Sealt sai aga alguse nö kannatuste rada. Inimesed tahtsid veel. Tegingi veel, kartsin hirmsasti endiselt, aga tegin, kõik olid õnnelikud. Nii mõnedki, kes mind inimesena ei sallinud, käisid aga mõnigi kord minu esinemist vaatamas. Kooli üritused, võistlused - seda kõike polnud just palju, aga piisav tõendamaks teistele ja endale, et oskan seda hästi. Teenisin sellega isegi elu esimese raha, mitte just suur summa, aga siiski. Kaks aastat järjest maakonna võistluse esikoht - konkureeriva kooli laval ei olnud just lihtne seista ja auhind teise kooli viia. Jälle oli hirm, aga oli ka võidurõõm, millest sai aga jälle hirm, kuna maakondliku võistluse võitjana tuli üle-eestilisel konkursil esineda :). 2 aastat järjest värisesin ka suurel laval, kus tuli rinda pista aga tõeliste konkurentidega, kellest nii mõnestki on saanud tänaseks hinnatud artist. Kõik see oleks aga olnud olemata, kui poleks olnud kedagi, kes torgiks tagant. Innustaks, et vaatamata hirmule oled sa andekas ja ei annaks alla. Ma ei ole kindel, et see inimene satub kunagi mu blogisse, kuid ma mäletan sind, Merike, siiani väga toreda ja suurepärase õpetaja ning inimesena ja loodan, et sul läheb hästi.
Keskkool sai läbi ja meie teed läksid samuti lahku. Sealt jäi ka muusika unarusse. Kummalisel kombel, aga mäletab mind nii mõnigi. Hiljuti oli meeldiv kogemus endise koolivenna näol, kes oli unustanud vist isegi mu nime, aga suutis välja öelda, et sina oled ju see tüdruk, kes koolis jube hästi laulis. Väga soe ja meeldiv tunne. Miks ma seda kõike kirjutan, ongi just seepärast, et viimasel ajal on päris mitmed vanad sõbrad huvitunud, et millal ma jälle laulan ning miks ma seda ei tee. Kallid sõbrad, ma pean süüdistama selles vist oma imelikku isiksust. Kindlasti olen ma ka veidi rooste läinud. Võibolla on mul veel midagi viga, aga mine tea, kui te mind piisavalt torgite, siis võib kõike juhtuda. Ehk saan kunagi nii julgeks, et leian teile tolmukogunud nootide seast midagi põnevat :)

Life is a flower?

Kui kurbus muutub meeleheiteks, langeb inimene masendusse - musta auku, kuhu valgus ei paista ning kobab pimeduses, mis on täis silmale nähtamatuid ohte. Võimalus on sattuda pimedusest ka veel sügavamasse auku, kust tagasiteed enam ei ole. Kui sügavale me langeme, on aga meisse juba sisse kodeeritud. Suurem osa inimesi on elu jooksul tundnud ängistust ja tüdimust, ahistatust endas eneses. Meil kõigil on oma isiksus, mida ei saa muuta. Äärmisel juhul saab sellega manipuleerida ja ära kasutada meie nõrkusi, kuid lõppude lõpuks jääme me ikkagi selleks, kes me oleme. Ainus viga aga on, et me kipume seda ise unustama. Kui elu meile kodaratesse kaikaid loobib ja seda mõneks ajaks stabiilselt tegema unustab, siis arvame meiegi üks hetk, et ju siis olemegi ise valesti läinud ja valesti teinud ning enesehinnang saab kõvasti räsida. Unustame, kui palju me väärt oleme - tõelist ja tegelikult väärt. Eneseupitamine ei ole väärtus. See ei tulene meie tõelist minast, vaid egost.
Mõni aeg tagasi leidsin raamatupoe riiulilt raamatu, mis juba oma sisu kokkuvõttes tundus huvipakkuvana. Raamat, mis räägib lihtsalt, ent mõtlemapanevalt lahti, mis on tänapäeva inimese suurimad vead, miks ei suudeta olla õnnelik ja eluga rahul. Kõik lihtsad asjad tehakse enda jaoks keeruliseks ja seeläbi tekitataksegi endale mured. Ei jäeta omale isegi hetke, mil saaks tõmmata hinge ja korraks mõelda, et mis on see, mis mind tegelikult häirib? Mis on see, miks ma ei suuda keskenduda või miks ei saa ma öösiti und, kuigi tegelikult pealtnäha oleks kõik nagu hästi?
Mõelge nüüd hetkeks, kui palju on neid, kes viimasel ajal oleks öelnud, et neil on kõik hästi ja nad on väga õnnelikud? Enamasti saame ikka vastuse, et kõik on normaalne või et läheb kah. Tänavapildiski on inimesed kuidagi hallid ja õnnetud, suunurgad pigem alla- kui ülespoole. Osaliselt on selles süüdi muidugi meie mitte just troopiline kliima, kus pidevalt on kas külm ja/või vesine - nje rõõba, nje mjaaso. Paljuski olen siiski vastused saanud eelpool räägitud raamatust. Ma ei ütlegi, et elaksin oma elu nüüd vaid ühest raamatust loetu najal, ent see kirjutab lahti palju asju, mida tegelikult juba isegi olen teadnud, kuid ei osanud seda ise sõnadesse panna.
Me üritame olla kangelased, kellel pole nõrkusi ja kui ongi, siis ei saa neid ometigi näidata. Oleme mugavad, sest nii on turvaline - käia juba tuttavaid sissetallatud radu, kus kõik on selge ja omane. Miks peaksingi ma valima teise tee, kus varitsevad ohud ja tundmatus. Ent siin me valimegi valesti. Kui ootame elus muutust, siis see peabki ju tulema läbi meie endi, läbi uute asjade, mis saaksid muuta meie elu. Tehes homme samu asju samamoodi kui täna, ei saa me midagi muuta. Sama rada võib käia inimene, kes ütleb, et on õnnelik seda teed käies ning tema tee läheb üles mäkke. Kui meie rada viib mäest alla, siis tuleb aga teine tee valida, hirmudest hoolimata. Kangelane on see, kes astub oma hirmule vastu, mitte ei põgene selle eest. Kangelane pole see, kellel pole ühtegi nõrkust, vaid see, kes julgeb oma nõrkust tunnistada. Aeg-ajalt tuleb kuulata oma südame häält, mitte vaid mõistust, ka seda kipume unustama. Läbinisti realistid ja kahe jalaga maa peal olevad on tihtipeale väga üksikud inimesed. Mitte, et see oleks halb, kui teadvustad endale läbi realismi, mis sinu ümber toimub, kuid elu oskab ümberringi tihtipeale sürrealistlik olla ja siis mõistus enam ei aita. Siis tulevadki appi südame hääl ja parimad sõbrad su ümber. Sõbrad, kes näevad läbi su naeratava maski ja laksavad sulle verbaalselt pasunasse. Raputavad su tagasi reaalsusesse, ent mitte halli argipäeva, vaid teadmisesse, et on inimesi, kes hoolivad ja tahavad, et sa oleksid tugev. Tugev omakorda nende jaoks, kui nad peaksid ühel päeval sind vajama. Niimoodi tekitatakse tugev ja katkematu ring, mis hoiab meid musta auku langemast ja teavitab meid, et alati on lootust, kui me ei unusta, kes me tegelikult oleme, sest vaid siis saab üksteist toetada. Valedel ja maskidel ei ole siin kohta. Peame julgema olla nõrgad, sest nõrkuse tunnistamisest alates saame kasvada tugevamaks ja suunata oma elu selles suunas, kus me seda meeleldi näeksime. Vaatame elu liialt suures plaanis. Elame nii nagu oleks me surematud, kuid meile on antud ainult üks elu ja elame selleks, et olla õnnelik. Õnn aga ei peitu suurtes asjades, kuid kui me ei anna endale kiire elutempo juures hetkegi aega tõmmata hinge ja mõelda, siis jääb see tähtis pisiasi kahe silma vahele.Kui küsiksite minult, kas ma olen õnnelik, siis vastan teile, et mitte, aga ma pole õnnetu ka. Minu jaoks on elu väljakutse ja ju siis armastan elu liialt palju, et pole veel alla andnud ootamast seda hetke, kui saaks öelda, et olen õnnelik.