Mul puudub vorm, olen vormitu, üleskirjutamata. Sa ei tea mu mõtteid kui läbi veiniklaasi joonistan oma mõtete värvides seinale ebamäärase kuju. Soditud sein on vait. Küllap on ennegi tema peale soditud. Seinalt hõngub olematute uitmõtete kargus kaugemale, eemale ära. Kellegi juurde. Sinu juurde. Aga ma ei armasta proosat. Jäise pilguga kükitan oja ääres ja vaatan kalgilt vettekukkunud pudelikorki. Sa roostetad. Tasuks selle eest, et oled olnud terav ja isekas. Saamatuse tasu on takerdumine. Varsti oledki sama vormitu kui Mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar