Viimane vaatus

Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Elu on kaduv "kunst" - etendus, kus meil on oma roll. Need, kellel sõnad on peas, jõuavad edasi, teised aga jäävad järgmist poolaega ootama. Küll aga pole meil tegelikult kellelgi aimu, mis stsenaarium meile valmis on kirjutatud. Või kas üldse? Isiklikult eelistan improviseerida, et jääda endaks ega mängida kedagi teist või teise kirjutatud rolli. Võltsglamuur aga pole minu jaoks ja maske ma ei armasta.
Täna õhtul: "Näitemäng kahele". Säran oma rollis sisukalt ja veatult ning ambitsioonikalt. Publik on joovastuses, kuid see on vaid pelgalt illusioon. Ka publik on vaid hulk näitlejaid, kes mängivad oma osa. Nad ei jumalda sind tegelikult, vaid on kadedad ja silmakirjalikud. Meil ei olegi neid vaja. Las täna olla see "Näitemäng kahele" vaid meie jaoks. Saal on tühi, kuid ma mängin. Nii tõsiselt kui vähegi saab. Kostüümita, maskita, grimmita. Mängin iseennast. Mängin sulle, et sa saaksid aru, kes ma tegelikult olen. Kisun ennast viimse hingesopini alasti.
Maailm on mind igatsenud, nutnud kibedaid pisaraid ja ma nutsin talle vastu. Keegi on varastanud taeva. Aga ma kuulen seda, tunnen peaaegu taeva lõhna, kuid ei näe seda. Kuid ma tean, et see on lähedal. Kuidas võidelda sellega, mida sa ei näe? Ma ei saa maailmale tagasi anda tervikut taevast, kui pole saanud osakest sellest omale.
Ma ei taha lõpmatuseni mängida eelviimast vaatust. Tahan lõppvaatust - pinget, ootust, ovatsioone, rõõmupisaraid, aplausi. Sealjuures säilitan väärikuse ega pole absoluutselt sentimentaalne. Kõik on vaid ülla eesmärgi nimel. Kuidas saaksingi tundma taevast, kui ma pole seda maailmale tagasi andnud?