Welcome to my truth

Vahel on elus nii, et usud end midagi teadvat ja lähtud nendest põhimõtetest, et ühtäkki avastada, et oled need teadmised ja põhimõtted elades unustanud. Sa isegi tead teoreetiliselt, et teed valesti, põhimõtetes ei olegi küsimus, vaid raske on teooriat praktikaks seada. Seetõttu on üks parimaid tundeid elus see, kui sa avastad, et need põhimõtted on lõpuks omastatud, ilma erilise pingutuseta - avastad end lihtsalt nende järgi tegutsemast. Ja justkui oleks üks suur kivi jälle südamelt langenud. Elu õppetunnid on lõpuks jälle kord vilja kandnud.
Elu on mõnes mõttes kui läbikäiguhoov, inimesed/asjad tulevad ja lähevad, mõned jäävad, mõned kaovad igaveseks. Mõnedest tunneme puudust, mõnedest mitte. On ilusad mälestused ja on asjad, mida meenutada ei taha. Kuid kuidas kõik see meid mõjutab, on paljuski meie endi teha. Suurim viga, mida paljud teevad, on see, et üritavad hüpata üle oma varju ja muretsevad liialt asjade pärast, mis nendest ei sõltu ja seetõttu ka süüdistavad ennast läbikukkumises. Päris sadistlik, või kuidas? Teoretiseerides tundub ju tegelikult imelihtne teha endale selgeks, mis sinust sõltuv ja mitte muretseda ülejäänud pärast. Ent inimloomus on loodud tunduvalt keerulisemaks. See, mis on ühele lihtne, on teisele ületamatu. Väga paljude naeratavate nägude taga peitub tegelikkuses see varjatud ületamatus - miski, mis ei anna nende hingele rahu. Miski, mis teoorias on jällegi imelihtne, kuid praktikas osutunud täiesti võimatuks. Kõige rohkem on kahju sellest, et sellised inimesed kipuvad tegema tegusid, millega teevad tihti tahtlikult või tahtmatult liiga nii endale kui teistele. Enamasti küll endale, sest seoses sellega, et kellelgi pole erilist huvi süüvida, miks sa käitud nii nagu käitud, siis oled sa paha ja isekas inimene - end of story. Ja nii ongi.
On asjad, mis sinust ei sõltu ja on unistused ja ambitsioonid, aga neid ei maksa omavahel segamini ajada. Unistada tasub alati, unistama peab, ja suurelt. See näitabki, et oled millekski enamaks võimeline. Kuid suur samm unistuste täitumise poole on see, kui sa unistad reaalsuse piirides. Tegema endale selgeks, mida sa elult üldse tahad ja missugusena sa seda näed. Mõned inimesed ei sobigi suurelt unistama, sest nad rahulduvad vähesega ning üleüldse unistavad nad harva ega kannusta naljalt kedagi unistama, sest nende meelest on see aja raiskamine. Aga samas nad jäävad ka sinna raamidesse, mis nendest sõltub, ülejäänu on juba ebaoluline. Pealegi, kui nad on nii õnnelikud, siis pole meie õigus neile näpuga näidata, eriti siis, kui enesel pole midagi ette näidata.
Ise võin ennast liigitada sahtlisse, kus ambitsioonid ja unistused on suured, ent pühendun liialt detailidele ja ebaolulisele ning unustan suure pildi ja lõpuks sihi silme eest ja leiangi end tegelemast ebaolulise ja endast mittesõltuvaga. Seega olen suutnud endale ise diagnoosi panna. Jutu moraal? Diagnoos on samuti vaid teooria, nüüd aga tuleb praktiseerida. Esimesed arusaamad on alati kõige raskemad tulema ja sõnu tegudeks teha on veelgi raskem. Elu eest ei saa me keegi ära joosta, samuti mitte oma hirmude eest. Hirmudele ei saa ka vastu seista, need on meil alati olemas, kuid me saame nendega sõprust sõlmida ning teha seeläbi oma suurimast vaenlasest tugevaima liitlase. Raske õppustel, kerge lahingus.