Su naeratus, su hambavahesu elujõud, su elutahe
siiski me vahel on toiduahel
mille tipuks ma
su kaela hambajälgedega rikuks ma
vaataks leegitsevail silmil kuis sa
püüad minu vastu võidelda
rebiks suust su terava keele
peast viiks mõistuse ja selge meele
sul ei ole minu vastu võimu
pole keelt ja pole sõimu
mööda kaela jookseb nire
hambad läevad irevile
su eluõhtust võtan viimast
päästan lõpuks vaevast,piinast
viimse jõuga õhkad sa:
"Kaunis oled, isamaa!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar